Miks me unustame?

Unustamist nähakse tihti kui puudust meie mälusüsteemis, kuid see võib olla ka emotsionaalse heaolu kaitsemehhanism. Üks huvitavamaid psühholoogilisi mehhanisme, mis unustamist reguleerib, on tõrjumine—kontseptsioon, mille ma tutvustasin, et kirjeldada, kuidas meel kaitseb end valusate mõtete, mälestuste ja soovide eest, tõrjudes need alateadvusse.

Tõrjumise olemus

Tõrjumine ei ole lihtsalt unustamine tavapärases mõttes. See on alateadvuse sihipärane tegevus, mis kaitseb meid psühholoogilise valu eest. Kui seisame silmitsi sündmusega või mõttega, mis ähvardab meie emotsionaalset tasakaalu, võib meel otsustada selle sügavale peita, muutes selle teadlikule minale kättesaamatuks. See ei ole mälu puudulikkus, vaid psühholoogilise enesekaitse vorm.

Näiteks inimene, kes on kogenud traumaatilist sündmust, ei pruugi meenutada selle üksikasju. See ei tähenda, et ta ei mäleta, vaid et tema psüühika peab seda meenutust liiga valulikuks, et otseselt sellega silmitsi seista. Kuid tõrjutud mälestus ei kao, vaid püsib alateadvuses, sageli avaldudes unenägudes, kõneapsudes või füüsilistes sümptomites.

Miks meel tõrjub?

Tõrjumise eesmärk on kaitsev. Valulike mälestuste alateadvusse surumise kaudu väldib meel emotsionaalset ülekoormust, võimaldades meil toimida vaatamata lahendamata konfliktidele või stressile. Ilma tõrjumiseta võiksime jääda halvatuks ärevuse, süütunde või kurbuse tõttu. Kuid see kaitse tuleb hinnaga, sest lahendamata tõrjumised võivad tekitada sisepingeid ja avalduda ootamatul viisil.

Psühhoanalüüsi roll

Psühhoanalüüsis on tõrjutud mälestuste avastamine üks peamisi eesmärke. Need maetud kogemused teadvusse tuues saame nendega silmitsi seista ja neid töödelda, vähendades nende võimet alateadlikult meie emotsioone ja käitumist mõjutada. Sellised tehnikad nagu vaba assotsiatsioon, unenäoanalüüs ja lapsepõlve kogemuste uurimine aitavad seda saavutada, võimaldades patsiendil jõuda suurema eneseteadvuse ja emotsionaalse vabaduseni.

Tasakaal unustamise ja mäletamise vahel

Kuigi tõrjumine võib olla kaitsefunktsioon, ei ole see alati pikaajaliselt kasulik. Lahendamata tõrjumised võivad põhjustada neuroose, seletamatuid hirme või kroonilist rahulolematust. Väljakutse seisneb tasakaalu leidmises: kuidas kaitsta end liigse valu eest, kuid samal ajal lahendada lahendamata probleemid.

Oluliste sündmuste unustamine ei ole seega alati mälu puudulikkus, vaid peegeldus psüühika katsest ennast säilitada. Tõrjumismehhanismide mõistmise ja nende mõjude töötlemise abil saame avada oma varjatud osad ning liikuda tervema ja tasakaalustatuma elu poole.